“Lihtsalt nii on.”
Ilmselt mäletame kõik lapsepõlvest hetki, kus küsisime ikka ja jälle: „Aga miks?” Võib-olla oleme olnud samas olukorras ka lapsevanema, õpetaja või lihtsalt täiskasvanuna, kui lapse lõpututele küsimustele ei oska enam vastata. Ühel hetkel lipsabki üle huulte: „Lihtsalt nii on!”
See vastus võib küsimuste voolu peatada. Aga ei pruugi.
Tegelikult ei ole see lapse jaoks kuigi hea vastus. Mitte sellepärast, et täiskasvanu tahaks olla hoolimatu või tõrjuv. Sageli ei oska ta lihtsalt kohe sõnadesse panna seda, mis tundub talle endale juba ammu harjumuspärane. Lapse küsimus puudutab aga just seda, mille üle täiskasvanu enam ei mõtle. Täiskasvanu jaoks on maailm juba tuttav, lapse jaoks alles kujunemas.
Kui maailm tundub loomulik
Täiskasvanule tunduvad paljud igapäevased asjad loomulikud. Me teame, et poodi minnes seistakse järjekorras, külla minnes öeldakse tere ja sünnipäeval soovitakse õnne. Teame sedagi, et mõnes kohas räägitakse vaiksemalt ja mõnes olukorras tuleb oodata oma korda.
Enamasti me ei mõtle nende asjade peale pikalt. Me lihtsalt tegutseme.
Aga lapse jaoks ei ole need olukorrad veel nii selged. Tal ei ole olnud piisavalt kogemusi, et need tunduksid iseenesestmõistetavad. Ta ei ole veel näinud piisavalt palju sarnaseid olukordi, mille kaudu tekib tunne, et „nii tulebki teha”. Seepärast võib laps küsida küsimusi, mis täiskasvanule tunduvad imelikud või tüütud.
Miks peab tere ütlema?
Miks ei tohi vahele segada?
Miks peab aitäh ütlema?
Miks ei või poes kõike katsuda?
Miks peab vabandama, kui kogemata teisele haiget teed?
Täiskasvanu võib vastata, et nii on viisakas. Aga ka see vastus ei seleta veel kuigi palju. See lihtsalt annab lapsele teada, et selline käitumine on oodatud. Laps võib tahta hoopis mõista, miks sellist käitumist oodatakse ja mida need sõnad või teod inimeste vahel tähendavad. Hea näide on tervitamine.
Laps küsib tähenduse järele
Kui laps küsib, miks peab ütlema „tere”, ei küsi ta ainult selle ühe sõna kohta. Ta püüab aru saada, mida see sõna tähendab ja miks seda kasutatakse.
„Tere” ei ole lihtsalt viisakusvormel. See annab märku, et ma märkan teist inimest ja tunnistan tema kohalolu. Nii näitame teineteisele, et oleme üksteist märganud.
Kui teine inimene vastab samuti „tere”, kinnitab ta sedasama omalt poolt. Nii muutub suhtlus mõlemale arusaadavamaks. Oleme teineteist märganud ja käitunud viisil, mida selles hetkes peetakse sobivaks.
Sama kehtib ka sõnade „aitäh”, „vabandust” ja palun kohta.
„Aitäh” näitab, et märkan teise inimese tegu. „Vabandust” aitab suhet parandada, kui midagi on läinud viltu. „Palun” võib muuta soovi pehmemaks ja teisega arvestavamaks.
Need sõnad võivad tunduda harjumuspärased, kuid neil on oluline tähendus. Need aitavad meil koos olla nii, et suhtlus ei muutuks liiga järsuks, ebamugavaks või hoolimatuks.
Täiskasvanu jaoks on see kõik sageli juba nii tavaline, et ta ei pane seda enam tähele. Laps aga alles õpib mõistma, kuidas omavaheline suhtlemine toimub. Siin ilmnebki erinevus lapse ja täiskasvanu vaatenurga vahel. Täiskasvanu peab mõnd asja enesestmõistetavaks, laps aga alles püüab aru saada, miks nii tehakse.
„Lihtsalt nii on” peidab endas tervet maailma
Kui täiskasvanu ütleb „lihtsalt nii on”, võib ta tegelikult mõelda, et nii on tavaks teha, sellist käitumist oodatakse. Või hoopis seda, et nii on inimestel lihtsam omavahel toime tulla.
Kuna see teadmine on täiskasvanu jaoks nii harjumuspärane, ei pruugi ta osata seda kohe lahti seletada.
Suur osa meie igapäevaelust toimib tänu sellele, et jagame sarnaseid ootusi. Me ei pea iga kord uuesti kokku leppima, kuidas poes käituda, kuidas klassiruumis olla või kuidas võõrast inimest kõnetada. Me lihtsalt eeldame, et teised saavad neist olukordadest enam-vähem samamoodi aru.
See ei tähenda, et kõik inimesed mõistaksid neid olukordi täpselt ühtemoodi. Ei mõista. Aga tavaliselt kattuvad meie arusaamad piisavalt palju, et saaksime koos tegutseda.
Kui astud poodi, ei pea keegi sulle pikalt seletama, et kaup tuleb enne välja minekut ära maksta. Kui lähed klassiruumi, saad aru, et see ei ole sama ruum nagu kohvik või elutuba. Kui keegi ütleb sulle „tere”, tead enamasti, mida sinult oodatakse.
See kõik tundub lihtne. Aga lihtne tundub see ainult siis, kui oled need ühised ootused ja käitumisviisid juba selgeks õppinud.
Sageli märkame neid ootusi alles siis, kui keegi käitub teisiti, kui eeldasime.
Kui iseenesestmõistetav ei olegi enam iseenesestmõistetav
Sageli märkame oma harjumuspäraseid ootusi alles siis, kui keegi käitub teisiti, kui oleme harjunud. Näiteks ütled tuttavale inimesele „tere”, aga tema ei vasta. Siis hakkame otsima põhjendust.
Kas ta ei kuulnud?
Kas ta on minu peale pahane?
Kas ta ignoreerib mind?
Kas ta oli oma mõtetes?
Kas ta ei pea selles olukorras tervitamist oluliseks?
Ühel väikesel vahejuhtumil võib olla mitu tähendust. Võib-olla ei juhtunudki midagi erilist. Teine inimene tõesti ei kuulnud. Ta võis olla väsinud või mõelda millelegi muule. Võimalik ka, et ta on harjunud teistsuguste suhtlemistavadega. Samas võib olla, et ta tõepoolest tahtis distantsi hoida.
Oluline on see, et tähendus ei ole alati kohe valmis. Me hakkame seda alles selles olukorras looma ja tõlgendama.
Sellistes hetkedes saame aru, et me ei reageeri ainult sellele, mis juhtus. Me püüame mõista ka seda, mida juhtunu tähendab. Kas tervitamata jätmine oli juhus, väsimus, teistsugune harjumus või märk sellest, et teine inimene tahab distantsi hoida?
Mida täiskasvanu enam ei märka
Harjumused on vajalikud. Need aitavad meil igapäevaelus toime tulla. Kui peaksime iga väikese olukorra iga kord uuesti läbi mõtlema, võib elu muutuda väga väsitavaks.
Samas on harjumustel ka teine külg. Nende tõttu ei märka me enam alati, miks me midagi teeme või mida see teiste jaoks tähendab.
Kui midagi on alati ühtemoodi tehtud, tundub see loomulik. Kui mingi käitumisviis on tuttav, ei küsi me enam, miks see selline on. Kui mingi sõna või komme on meie igapäevaelus tavaline, võib tunduda, et kõik saavad sellest ühtemoodi aru.
Kui harjumuspärane enam ei kehti
Lapse küsimus „miks?” tuletab meile seda hästi meelde. Tema küsimus võib tunduda lihtne, kuid võib näidata, et kõik see, mis mõnele tundub iseenesestmõistetav, on kellelegi teisele alles õppimise ja avastamise koht.
Sama võib juhtuda ka täiskasvanuga. Uues töökohas, võõras kultuuris või uues suhtlusringis võime taas sattuda lapsega sarnasesse olukorda. Teised juba teavad, kuidas „siin asjad käivad”. Meie alles vaatame ja püüame aru saada.
Miks siin niimoodi räägitakse?
Miks seda peetakse ebaviisakaks?
Miks kõik vaikivad?
Miks seda nalja naljakaks peetakse?
Miks mulle tundub see olukord ebamugav, aga teistele mitte?
Sellistes hetkedes märkame, et „lihtsalt nii on” ei ole tegelikult lihtne. See on õpitud, jagatud ja harjumuseks muutunud viis maailma mõista.
Mida see suhetes muudab?
Arusaamatused võivad tekkida siis, kui üks inimene peab midagi enesestmõistetavaks ja teine mitte.
Mõnele on tervitamine elementaarne, teise jaoks sõltub see olukorrast. Vaikimine võib tähendada rahu, aga ka eemaldumist. Otsekohesus võib tunduda aususena, kuid mõjuda ka hoolimatusena. Abi pakkumine võib väljendada hoolimist, aga võib tunduda ka sekkumisena.
Sageli ei alga konflikt sellest, et keegi tahaks meelega haiget teha. See võib alata hoopis sellest, et sama olukorda mõistetakse erinevalt.
Üks mõtleb: „See on ju loomulik.”
Teine küsib endalt: „Miks ta nii teeb?”
Kolmas jääb kahtlema: „Kas ma sain millestki valesti aru?”
Kui me seda märkame, on lihtsam teist inimest mõista. Me ei pea kohe eeldama, et teine on ebaviisakas, ükskõikne või pahatahtlik. Tuleks arvestada võimalusega, et tema kogemused, harjumused ja arusaamad ongi lihtsalt teistsugused.
See ei tähenda, et iga käitumisviis peaks sobima. Enne hinnangu andmist tasub aga vahel küsida, millise tähenduse me sellele olukorrale üldse anname.
Kui keegi küsib „miks?”
Mõnikord võib lapse lakkamatu küsimine täiskasvanu kannatuse proovile panna. Kui küsimusi tuleb järjest ja iga vastus sünnitab uue küsimuse, võibki tunduda, et kõige kergem on vastata: „Lihtsalt nii on!”
Aga mõnikord võib selle küsimuse taga olla midagi enamat kui lihtsalt tüütu pärimine. „Miks?” võib tähendada:
ma tahan aru saada;
ma ei tunne seda olukorda veel;
ma ei tea, mida minult oodatakse;
ma märkan midagi, mida sina pead juba iseenesestmõistetavaks.
Sellisel hetkel ei ole laps ainult see, kes õpib. Ka täiskasvanul võib olla temalt midagi õppida. Mitte selles mõttes, et ta teaks rohkem, vaid sellepärast, et ta küsib nende asjade kohta, mida täiskasvanu peab juba ammu enesestmõistetavaks.
Mõttekoht
Võib-olla tasub järgmine kord enne vastamist „lihtsalt nii on” endalt küsida:
Mis on selles olukorras minu jaoks nii iseenesestmõistetav?
Kuidas mina selle kunagi selgeks õppisin?
Mida teine võib siin alles mõista püüda?
Kas ma oskan selgitada, miks mõnes olukorras just sellist käitumist oodatakse?
Sest vahel ei tähenda „aga miks?” vastuvaidlemist. Vahel on see lihtsalt soov mõista midagi, mida teine peab juba ammu enesestmõistetavaks.
Peamised mõtted
✓ Täiskasvanu jaoks loomulik asi võib lapse jaoks olla alles õppimise koht.
✓ „Lihtsalt nii on” peidab sageli harjumusi, ootusi ja tähendusi, mis on muutunud meie jaoks nii tavaliseks, et me ei mõtle nende peale enam kuigi palju.
✓ Sõnad nagu „tere”, „aitäh” ja „vabandust” ei ole ainult viisakusväljendid, vaid aitavad muuta suhtlemise sujuvamaks.
✓ Arusaamatused tekivad sageli siis, kui inimesed peavad erinevaid asju enesestmõistetavaks.
✓ „Miks?” ei pruugi olla vastuvaidlemine, vaid soov mõista.
See artikkel ei esita absoluutset tõde, vaid ühe vaatenurga, mille kaudu saab mõelda igapäevastele olukordadele, suhtlemisele ja tähendustele. Eesmärk ei ole anda lõplikke vastuseid, vaid aidata märgata seda, mis tundub sageli iseenesestmõistetav.
Kasutatud kirjandus
Berger, Peter L.; Luckmann, Thomas. Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus. Tartu: Ilmamaa, 2018.
